andke andeks, kes lootsid, et ma kirjutan 14.veebruaril kõigile sõbrannadele ja lähedastele fb või saadan telefoniga "head sõbrapäeva! mul väga hea meel, et sa mu sõbranna/sõber oled." vms. minu jaoks on see nagu iga teine päevgi. ma ei taha aastas korra esile tõsta enda sõbrannasi/sõpru. milleks? ma arvan, et nad on iga päev väärt esile tõstmist, kes tõstab rohkem, kes vähem.
ma ei ole kõige parem sõbranna olnud. me mitte keegi pole perfektsed, aga ma usun, et kui mul on sõbrannad südames kogu aeg ja ma mõtlen neile, siis ma usun, et see on tähtsam, kui neid meeles pidada 14.veebruaril ja neile kingitusi anda. tegelikult täna õhtul sain aru, et isegi kui ma andsin shokolaadi (see ei olnud sõbrapäeva raames antud, see oli isiklik soov) ja ma vastu ei saanud "kingitust", siis ma sain vastu hetke, kui ma sain kinos head filmi nautimas käia ning mil ma sain rääkida, mis mul südames ja mõtetes on. ma usun, et hetked on tähtsamad, kui 14.veebruari "kingitused".
võibolla see tekst ja need mõtted tunduvad ainult sellepärast sellised, et mul pole kõrval vastassugu, kes teeks kingitusi ja jagaks kallistus vms ja et ma oleks sellepärast kibestunud. ei, ma usun, et kui mul olekski keegi, siis ma ei tahaks materjaalseid kingitusi, vaid ma tahan hetki, mil ma saaksin temaga olla.
No comments:
Post a Comment